MIDA VÕIB PIDADA MUUSIKALOO ALLIKAKS?
Muusikalugu ja selle aines on väga lai. Muusikateadlane Urve Lippus on kirjutanud:
Muusikaloo allikateks on igasugused kirjalikud mälestised, pildid ja esemed, mis peegeldavad inimeste musitseerimist möödunud aegadel. Põnevaid teadmisi võib ammutada näiliselt üsna muusikakaugetest allikatest nagu näiteks pärandinimestikud või aadressraamatud. Piiratum on aga allikate ring otseselt muusika enda kohta ja läbi sajandite on siin keskne koht nooditekstidel. Alles 19. sajandi lõpus hakati tegema helisalvestisi ja esialgu olid need väga lühikesed ning kehva kvaliteediga. Kaudsemat ettekujutust muusika kohta saab ka vanade pillide ehitust uurides ja laulmist-mängimist kirjeldavatest traktaatidest. (Lippus 2004).
Muusikaloo allikate loetelu võib jätkata pikalt. Muusikaloole võivad anda värvingut nt artikkel ajakirjanduses või mitme sajandi tagune plakat. Kõik sõltub asjaolust, kellel ja missugust informatsiooni parasjagu tarvis on.
ALLIKAKRIITIKA
Muusikalugu on üks osa ajaloost. Ajalooõpetuse- ja kirjutuse väga oluline osa on allikakriitika - kuidas hinnata allikate usaldusväärsust, kuidas erinevaid ajalooallikaid omavahel kombineerides ajaloost võimalikult adekvaatne teadmine kujundada jne. Ajalooallikad kõnetavad meid juhul, kui me oskame neile õigeid küsimusi esitada.
Ajaloolane Toomas Karjahärm toob allikakriitilise lähenemise puhul välja järgmist:
Ajaloolane Toomas Karjahärm toob allikakriitilise lähenemise puhul välja järgmist:
Mõnikord võib esmamulje allikast osutuda petlikuks ja nähtus, millest allikas kõneleb, sootuks teistsuguseks, kui see esmapilgul näib. Allika sisulise usaldusväärsuse kontrollimise kõige lihtsam tee on selle võrdlemine muude allikatega, kui neid on. Mida vähem on allikaid ühe ja sama ajastu või sündmuse kohta, seda raskem on kontrollida nende usaldusväärsust teiste allikate kaudu.
Allika puhul on eriti olulised allikavälised asjaolud: kes koostas, mis asjaoludel, kellele esitamiseks. Tuleb hinnata allika tõenäolise usaldusväärsuse astet. Väga paljudel juhtudel pole võimalik kontrollida, kas ja kui palju allikas kirjeldatu tõele vastab, sest pole teisi allikaid, mille põhjal kontrollida. Uurija peab oma teadmistele, kogemustele, analüüsivõimele ja intuitsioonile tuginedes otsuse ise langetama sündmuste tõenäolise toimumise põhjal. (Karjahärm 2004).
Muusikateadlane Urve Lippus kirjutab vana noodikirja lugemise eripärast:
Ajaloolise nooditeksti lugemine pole aga võrreldav vanade kirjade lugemisega, kuigi ka selles vallas on tõlgendamine omaette probleem. Noodikiri arvestab palju suuremal määral parajasti käibelolevate esitustraditsioonidega ja mida kaugemale need jäävad, seda vähem on lootust kunagist kõlapilti taastada. Uurija jaoks aga on see just põnev, vanade nooditekstide väljaandmine, kommenteerimine ja tõlgendamine moodustab tähtsa osa traditsioonilisest muusikateadusest. [---] Niisuguse väljaande ettevalmistamine tähendab põhjalikku tööd erinevate tekstidega ehk siis erinevate allikatega – võrreldakse autori käsikirju, kopistide ümberkirjutusi ja varaseid trükke. Väga vanade nootide puhul lisandub keeruline kaasaegsesse notatsiooni ümberkirjutamine ehk transkribeerimine, vahel tuleb lugu taastada ka erinevates käsikirjades säilinud fragmentidest. Uuritakse kõiki kättesaadavaid nooditekste ja muud ajaloolist materjali ning väljaandja püüab teha erinevatest versioonidest võimalikult autoritruud valikud. (Lippus 2004).
MUUSIKALOO ALLIKAD OOTAMATUS KOHAS
Mõnikord võib ajalooallikaid sh muusikaloo allikaid leida kohast, kust neid otsida ei oska. Fotol on noodikirjaga pärgamendileht, mis on eraldatud raamatuköitest. Pärast reformatsiooni kaotas selline noodimaterjal oma funktsiooni ning väärtuslikku pärgamenti kasutati protestantlikes maades laialt raamatuköite kaanematerjalina. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis hoiustatava John Dunstable'i unikaalse käsikirja kohta loe lähemalt Toomas Siitani artiklist.
|
Fotol on Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogu Baltika kogus paiknev konvoluut (mitmikköide), mille köitmiseks on samuti kasutatud pärgamenti noodikirjaga. Köitesse on on koondatud peamiselt 17. sajandi teoloogiaalased dissertatsioonid Euroopa ülikoolidest.
|